| |
-
Kustub päike, õhturahu
hõljub üle Pühamaa…
Vaikse kaljuhaua vilus
puhkab Õnnistegija.
-
Inimhinge ülim vara
kas nüüd kustub surmasuus?
Maarjal mure, jüngreil kurbus
- millal lõpeb ahastus?
-
Läbi leina, surmahaua
kõlab siiski elulaul.
Varsti päike jälle koidab,
surmavõitja tõuseb aul.
-
Jeesus, minu hinge kalju,
Sinust kinni hakkan ma!
Ei siis surmaöögi mata,
Sinus hea on uinuda!
Viis: “Võitle hästi, kui sind armsast”
(Ringe recht, wenn Gottes Gnade)
Böömimaa vennad, Herrnhut, 1737.
Sõnad: Valdeko Saksen, 1902-1967.
|