| |
-
Oh õnnis maja, mis Sind vastu võtab,
Sa hinge sõber, Issand Jeesus Krist;
mis alati Sind teretama tõttab
kui armsamat ja kallist külalist;
kus südamed kõik tuksuvad Sul vastu,
kõik silmad Sinu poole vaatavad;
kus ükski ei Su käsust üle astu,
kõik Sinu sõna kuulma nobedad.
-
Oh õnnis maja, kus ka lapsukesi
Su juurde kantaks’ palve kätega;
oh laste sõber, kes ei hoidmast väsi
neid suurema kui ema armuga;
kus Sinu jalgele nad liginevad
ning Sinu hella kõnet kuulavad
ja aegsasti Su kiitust häälitsevad,
Sind tunnevad kui oma Issandat.
-
Oh õnnis maja, kus Sa ligi oled,
kus rõõmus ükski Sind ei unusta!
Oh õnnis maja, kus Sa aitma tuled
ning oled sõber, arst ja trööstija!
Kust siis, kui päeva töö on otsa saanud,
kõik lähevad üksteise järele
nad sinna, kust Sind Isa läkitanud:
Su juurde taeva, isamajasse.
Viis: “Oh õnnis maja” (O selig Haus)
Eduard Niemeyer.
Sõnad: Karl Johann Philipp Spitta, 1801-1859.
Tõlge: Julie Wilhelmine (Helmi) Ederberg
(sündinud Elens), 1861-1897.
|