KIRIKU LAULU- JA PALVERAAMAT

1. Ma tean, mis mina usun,
   mis kõikumata jääb,
   kus julgesti ma asun,
   kui maailm hukka läeb.
   Ma tean, kes appi tõttab,
   kui käes on surmaöö,
   kui ebatarkus petab
   ja nurja läeb ta töö.
    
2. Ma tean, mis kogu elus
   ei minust maha jää.
   Mu kojal kindel alus,
   mis kadumist ei näe.
   See on mu Päästja tõotus.
   Ta selged sõnad kõik.
   See linn kui kaljukindlus
   on minu varjupaik.
    
3. Kuis särab armupäike,
   mu Issand, minule.
   Ta helkjas valgusläige
   viib varjud kaugele.
   Las tõusta tuuli palju,
   ei siiski kõigu ma.
   Mu alus ja mu kalju
   on Õnnistegija.
    
4. Ma tean, mis mina usun,
   mis kõikumata jääb,
   kus julgesti ma asun,
   kui maailm hukka läeb.
   See on ka surmaväljal
   mu kepp ja minu sau,
   see taeva aasal haljal
   on minu kroon ja au.

Viis: “Ma tahan jätta maha” (Valet will ich dir geben)
Melchior Teschner, 1584-1635).
Sõnad: Ernst Moritz Arndt, 1769-1860.
Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900.