| |
-
Miks kui pagan, inimene,
häda sees homse eest
oled mureline?
Mis sind raske mure aitab?
Jumal see vaiksesti
sind, kui nälg on, toidab.
-
Jumal sulle elu andnud,
ihu sa hingega
oled Temalt saanud.
Ei Ta sind või jätta jälle
aitmata, siis kui sa
loodad Tema peale,
-
Ära kaeba oma häda:
"Mis ma söön? Mis ma joon?"
Jumal saadab seda!
Ihule Ta toidust annab,
ja mis veel tarvis teal,
see eest muret kannab.
-
Kas on linnukesel muret,
kust ta saab, mis ta sööb?
Kas ta nälga sureb?
Tema loodab Looja peale,
hüppab seal oksa peal,
rõõmsalt tõstab hääle.
-
Meil on õiget usku vaja!
Oleks see meie käes,
võiksime kõik saada.
Jumalast, kes kinni hakkab,
ei jää ta abita,
rahus valvab, magab.
-
Kes siin õigust taga nõuab,
ülemaks, kallimaks
armuriiki peab,
sellel Jumal süüa annab,
juua ka keelmata,
ta eest hoolt ka kannab.
Viis: "Miks mu süda ennast vaevab"
(Warum sollt' ich mich denn grämen)
Johann Georg Ebeling, 1637-1676.
Sõnad: Laurentius Laurenti, 1660-1722.
|