| |
-
Surma laps on inimene,
liha on kui lilleke;
kõik, mis elab, see kaob enne,
kui ta tõuseb uuesti.
Ihu peab siin mullaks saama,
et ta ülesse võiks tõusta,
selle auga ehitud,
mis on taevas valmistud.
-
Sellepärast tahan mina,
kui on Isa tahtmine,
selle elu jätta maha,
ära minna rõõmsasti,
sest mu Jeesu vermed, haavad
minu hinge lunastavad;
Tema ristisurma väes
olen rõõmus surma sees.
-
Jeesus minu eest on surnud,
Tema surm mu kasu on!
Õnnistust Ta mulle toonud,
sest mu süda rõõmus on,
kui ma ilmakära jätan,
taeva rõõmu poole tõttan.
Seal saan näha lõpmata
Isa, Poega, Vaimu ka.
-
Usuvanemaid sealt leiad,
pühi mehi, prohveteid;
valgeis riideis seal ka seisvad
kõik need pühad apostlid;
ju nii mitu tuhat aastat
sinna läinud on kõik vagad,
Jumalat nad kiidavad,
Halleluuja laulavad.
Viis: "Alle Menschen müssen sterben /
Siegesfürst, Ehrenkönig"
Jakob Hintze, 1622-1702.
Sõnad: Johann Georg Albinus, 1624-1679.
Tõlge: Ferdinand Hörschelmann, 1833-1902.
|