| |
-
Paganaile saagu valgus,
Saalemile selgus ka!
Vaata, uue päeva algus
paneb taevad helkima.
Ei neid Issand maha jätnud,
keda pime öö on katnud!
-
Enne veel kui armukiired
ilma sisse paistavad,
olid kõik maailma piirid
pimedad ja koledad:
ei siis keegi valgust nõudnud
ega eluteele jõudnud.
-
Oh mis pimedus meid kattis
enne päikse tõusemist!
Oh mis viletsus meid mattis
enne Jeesu tulemist!
Ilma ilu hoidis silma,
süda armastas maailma.
-
Aga tõeks see pidi saama,
mis on öeldud prohvetist:
ilma tuli valgustama
täht, mis tõuseb Jaakobist.
Valgus võttis võimust vahvast,
päästis pimedusest rahvast!
-
Nüüd meil paistab püha päike,
juhatab meid elusse,
kosutab meid taeva läige
siis kui ära nõrkeme.
Kiitust laulan, Issand, Sulle,
et Sa valgust saatnud mulle!
-
Aita siis, et armastuses
ning ka usus kasvame!
Kurja ilma pimeduses
valvame ja võitleme.
Kes siin võitleb, usub, loodab,
teda võidukroon seal ootab.
-
Säragu siis Sinu selgus,
kui mu hingel pime käes,
vaigistagu Sinu valgus
südant kõigis tormides!
Kas ma rõõmustan või nutan,
Sinu valgusele ruttan!
-
Kui mu päev kord läheb looja
ja mind katab surmaöö,
siis, oh Jeesus, elutooja,
paista Sina minule
sealt, kus näeme elukrooni
helkivat ja autrooni!
Viis: “Jumal, vägev valitseja” (Unser Herrscher, unser König)
Joachim Neander, 1650-1680.
Sõnad: Johann Rist, 1607-1667.
Tõlge: Wilhem Kentmann II, 1861-1938.
|