« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Milline on luteri kiriku käsitlus vaimulikust ametist?

Luterliku kiriku ühe olulisema õpetusliku aluse, Augsburgi usutunnistuse peatükkides 7 ja 14 öeldakse:

Nõndasamuti õpetatakse, et Püha kristlik kirik on jäävalt olemas. Tema on kõigi usklike kogu, kellele kuulutatakse puhast evangeeliumi ja kellele jagatakse sakramente kooskõlas evangeeliumiga.

Kiriklikust ametist õpetatakse, et ükski ei tohi kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente talitada, kui teda pole selleks korrakohaselt kutsutud.

Pärast seda, kui Jumal on meid oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi lunastanud ning enesega lepitanud, ei ole enam tarvis taolist preesterkonda, nagu oli Vana Testamendi ajal selleks, et tuua ohvreid inimeste pattude eest.

Uue Testamendi järgi moodustavad kõik kristlased universaalse vaimuliku preesterkonna (nn üleüldine preestriamet), kes on kutsutud ohverdama/pühendama iseennast ja kogu oma elu Jumalale ning Jumalat sõnas ja teos kiitma ja austama. Kristus on rajanud kiriku ja andnud talle meelevalla kuulutada evangeeliumi ning patte andeks anda. Pärast ülestõusmist ütles Ta apostlitele: Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid ... Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud. (Jh 20:21-23)

Kirikul on õigus kutsuda inimesi erilisse vaimulikku ametisse, kelle kätte on usaldatud Jumala Sõna kuulutamine ning sakramentide jagamine ja kes eraldatakse (pühitsetakse) ning seatakse sellesse ametisse ordinatsiooni ehk palve ja käte pealepanemise kaudu apostelliku kombe kohaselt. Seda erilist vaimulikku ametit nimetatakse luterlikus kirikus traditsiooniliselt Sõna ja sakramendi teenimisametiks (ministerium verbi et sacramenti).

Kuigi, nagu öeldud, on erilisse vaimulikku ametisse kutsumise ja seadmise õigus antud kiriku kätte - ja vahetevahel praktiseeritakse ka vaimulike valimist koguduste poolt -, mõistab luterlik kirik vaimulikku ametit Jumala poolt rajatuna. Samas ei nähta selle ameti sisemist korraldust ja hierarhiat otseselt jumaliku korraldusena, vaid kiriku poolt Püha Vaimu juhtimisel loodud hea inimliku korrana. Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on vaimulik amet kolmeastmeline (piiskop, preester, diakon).

EELK kirikuseadustiku § 49 ütleb:

(1) Vaimulik amet on Kristuse seatud karjase-, kuulutamis- ja teenimisamet ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku teenistuses, mis rajaneb kõigi kristlaste osalemisel Kristuse kuninglikus preestriametis (Mt 28:19–20; Jh 20:21, 21:15–17; Ap 20:28; 1Pt 2:9; Ilm 1:6; Augsburgi usutunnistus, art. V ja XIV). (2) EELK tunnustab vaimuliku ametina piiskopi, preestri ja diakoni ametit. (3) Piiskopi ja preestri amet seisneb õpetamises, kuulutamises, sakramentide talitamises ja kirikukari rakendamises. (4) Piiskop teostab ülemkarjasena ülevaatamisametit kohalikus kirikus, vastutades õpetuse ja vaimulike ordineerimise eest (1Tm 3:1jj; 4:13; 5:22; Tt 1:9; Augsburgi usutunnistus, art. XXVIII; Apoloogia, art. XXVIII; Porvoo Ühisavaldus, §-d 42–44). (5) Preester teostab talle usaldatud ametit koguduses või mõnel teisel kiriku tööalal (Ap 14:23; Tt 1:5). (6) Diakoni amet seisneb kuulutamises ja ligimese teenimises (Ap 6:1– 6; 1Tm 3:8).

Nimetused piiskop, preester ja diakon tulenevad kreeka keelest ja rajanevad otseselt Uuel Testamendil ning vanakiriklikul pärimusel.

Piiskop - episcopos - tähendab ülevaataja, s.t. see, kelle kätte on usaldatud kohaliku kiriku või suurema kirikliku piirkonna juhtimine.

Preester - presbyteros - tähendab vanem, s.t. see, kelle kätte on usaldatud kohaliku koguduse juhtimine (mõnes nn vabakirikus tarvitataksegi vastava ameti tähistamiseks sõna kogudusevanem või presbüter).

Diakon - diakonos - tähendab teenija või abiline, s.t. ta on seatud piiskopi või preestri abiliseks või mõne konkreetse teenimisülesande täitmiseks üldkirikus või kohalikus koguduses.

Preestriameti sünonüümina on tarvitusel ka sõnad õpetaja (kirikuõpetaja) ja pastor (hingekarjane), ent neid võib õigupoolest tarvitada kõikide vaimulike puhul teatud ametifunktsioonide tähistusena või näiteks auväärse pöördumisena. Samamoodi võib pöördumisena kasutada ka sõna isa, mille omapäraseks vormiks on ka vahel - Eestis enamasti mitte väga heakõlalisena tarvitatav - papp (nt Soomes on pappi täiesti tavaline preestriametit tähistav sõna nii luterlikus, õigeusu kui katoliku kirikus).

Eesti luterlikus traditsioonis ja ka kehtivas kirikuõiguses tarvitatakse kohaliku koguduse preestri - või kui koguduses teenib mitu preestrit, juhtiva preestri - tähistamiseks mõistet koguduse õpetaja, millele nt Rootsis vastab kyrkoherde (kirikukarjane) ja Soomes kirkkoherra (kirikhärra). 1990. aastatel kehtinud EELK põhikiri kasutas ajutiselt ka sõna kirikhärra, ent see mõjub nii Eesti ajalugu ja kiriklikku konteksti kui ka vaimuliku ameti tegelikku sisu arvestates veidi sobimatuna.

Kokkuvõtteks: vaimulik amet on Kristuse poolt seatud ja kiriku kätte usaldatud teenimisamet, millesse kutsutud ja pühitsetud isikutele on antud kohustus meelevald vastavalt oma ametifunktsioonidele kuulutada evangeeliumi ja jagada sakramente.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
27.06.2007

�les üles