« tagasi

Usk ja elu


Kas ja kuidas ikkagi kirik suhtub sellesse, kui kirikuteenistuja on vabamüürlane - kas see on ebajumalakummardamine või mitte.



Nii rooma-katoliku kirik, õigeusu kirikud kui ka nn konfessionaalsed luterlikud kirikud (s.t need luterlikud kirikud, mis rõhutavad oma selget ja muutumatut rajanemist Piiblil ja luterlikel usutunnistuskirjadel) on ühel meelel, et kristlane – s.t ka vaimulik – ei saa kuuluda vabamüürlaste hulka.

Peamised probleemid, mida vabamüürluse puhul nähakse, on järgmised:

- Relativism tõekäsitluses ja põhimõtteline dogmade eitamine.

- Relativistlik religioonikäsitlus: kõiki religioone peetakse võrdseiks ja õigeiks, kuna nad kujutavat endast püüdlemist tõe poole – ja kuna ühte, absoluutset ega täit tõde polevat, siis ei saavat olla ka teistest tõesemat religiooni.

- Vabamüürlane peab reeglina tunnistama oma maal ja rahva hulgas valdavat religiooni – see tähendab, et islamimaal olema islamiusuline, budistlikul maal budist, kristlikul maal kristlane jne.

- Vabamüürlaste poolt omaks võetav jumalakäsitlus on deistlik, jumalapilt ebaisikuline.

- Eitatakse kristluse erilisust Jumala eneseilmutusena Jeesuses Kristuses, pigem ollakse seisukohal, et kristlus on välja kasvanud vanadest egiptuse, paabeli ja sumeri usunditest.

- Oma rituaalidele omistavad vabamüürlased inimest olemuslikult muutva (s.t sakramentaalse) iseloomu, mis on vastuolus kiriku õpetatud ja jagatavate sakramentide eksklusiivsusega.

- Vabamüürlike rituaalide eesmärgiks on inimese saamine täiuslikuks – paraku ilma Kristuseta, lahus Jumala armust, õigeksmõistmisest ja kiriku kätte usaldatud päästevahenditest.

Eesti vaimulikud, kes kuuluvad vabamüürlaste hulka, väidavad, et siinne vabamüürlus on teistsugune, rajanedes eranditult kristlikul alusel, seega ei näe vähemalt mõned neist vajadust vabamüürlaste hulgast lahkuda. Ise nende hulka kuulumata on raske selle väite tõesust kinnitada või ümber lükata.

Siiski on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopliku nõukogu õpetuskomisjon leidnud, et kuna vabamüürluses leidub religioosseid elemente, mis on mitmetimõistetavad ja võimaldavad vastuolu kiriku õpetuse ja põhimõtetega, ning kuna vabamüürlus esitab vaikimis- ja saladusnõudeid, mis on vastuolus kiriku liikme õigusega pihivabadusele ning vaimuliku kohustusega anda oma vaadetest aru piiskopile, ei või vaimulikud liituda vabamüürlike või sarnaste organisatsioonidega ning erandite tegemine kuulub üksikjuhtudel ainuüksi peapiiskopi pädevusse.

Selle õpetuskomisjoni seisukoha alusel on piiskoplik nõukogu teinud otsuse, mille kohaselt «vaimulikul ei ole soovitav liituda vabamüürlike ja teiste samalaadsete organisatsioonidega, millel on religiooni tunnuseid ja ühtaegu saladuse hoidmise nõue».

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
15.12.2015

�les üles