« tagasi

Kiriklikud talitused


Olen 34-aastane naine. Kui hakkasin kirikus käima, siis ma ei teadnud kohe algul selle korda ja läksin armulauale ilma, et oleksin olnud koguduseliige. Meie õpetaja oli selle peale pahane ja kuulutas kantslist, et nii ei tohi teha! Ise ta aga kuulutab enne armulauda: "Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud!" Kustkohast pidin mina teadma, et ei tohi armualauale minna enne konfirmeerimist! Hakkasingi siis mõtlema, et miks on üles seatud selline kord ja kas piiblis on üldse midagi räägitud konfirmeerimisest? Kui inimene tuleb esimest korda kirikusse ja tunneb suurt igatsust saada osa armulauast, siis miks on see talle keelatud? Ma ei ole seda siiani mõistnud ja ma arvan, et Jeesus ju soovib inimesi aidata ja neid lohutada ja ta ei lükka kedagi välja! Olen ka lapsena ristitud. Kas see keeld võib olla kuidagi seotud koguduse liikmemaksuga?

Tegemist on üsna keerulise ja mitmetahulise küsimusega, mille üle otsustades tuleb lähtuda mitmetest asjaoludest. Seetõttu tuleb vastus üsna pikk ja tõenäoliselt siiski mitte kõikehõlmav. Soovitan küsijal võtta süda rindu ja minna oma koguduse või mõne teise vaimuliku juurde ja paluda temalt pikemat selgitust. Paha ei teeks ka leerikursusel osalemine.

Sõna "konfirmatsioon" tuleneb ladina keelest (confirmatio) ja selle eestikeelne vaste võiks olla 'kinnitamine' - taolist nimetust kasutatakse konfirmatsiooni kohta ka roomakatoliku kiriku Eesti kogudustes.

Konfirmatsioon on välja kasvanud ristimistalitusest - nimelt räägitakse Uues Testamendis ristimisega seoses ka "käte pealepanemisest" (Hb 6,2), mis justkui tegi ristimise ja selles toimuva Jumalaga ning kogudusega liitumise täiuslikuks (vrd Ap 8,14-17). Konfirmatsiooni sisuks peetakse inimese varustamist Püha Vaimu andidega ja tema valmistamist ja kinnitamist kristlikuks eluks. Lisaks käte pealepanemisele hakati konfirmatsiooni puhul tarvitama õliga võidmist ehk salvimist kui märki Püha Vaimuga võidmisest. Üheks Uue Testamendi pildiks, millele konfirmatsioonist kõneldes viidatakse, on ka Nelipüha: apostlid olid eelnevalt ristitud, Kristuse enda poolt õpetatud ja võtsid nüüd vastu Püha Vaimu, kelle väes nad asusid kogu maailmale rõõmusõnumit kuulutama.

Esimestel sajanditel, mil enamasti oli tavaks täiskasvanute ristimine, järgnes konfirmatsioon vahetult ristimisele, ent kui hakati ristima üha enam lapsi, kujunes välja kaks erinevat traditsiooni. Idakirikus jäid ristimine ja konfirmatsioon (ehk salvimine) teineteisega vahetult seotuks, läänekirikus aga nad eraldati teineteisest. Üheks põhjuseks oli see, et läänekirikus jäi konfirmeerimine vaid piiskoppide ülesandeks - tava, mille eesmärk on näitlikustada ja kinnitada iga ristitu kuuluvust kirikusse, mille ühtsust sümboliseerib piiskopiamet.

Keskajal hakati konfirmatsiooni mõistma iseseisva sakramendina, mis justkui täiustas ristimissakramenti, ja see oli ka põhjus, miks usupuhastajad selle esialgu hülgasid. Hiljem pöörduti selle juurde küll tagasi, kuid see sai veidi teise tähenduse. Eeskätt keskenduti konfirmatsioonitalitusele eelnevale õpetusele, millega taheti tagada, et inimene, kes kuulub kogudusse ja osaleb armulaual, on oma usus ja kiriku õpetuses teadlik. Põhjus, miks konfirmatsioon muutus eeltingimuseks armulaual osalemisele, oli suurel määral selles, et enne armulauda on olnud tavaks (eri ajalooperioodidel koguni kohustuslik) käia ära pihil - selleks on aga vajalik teatud ettevalmistus.

Tänapäeval mõistetakse konfirmatsiooni ja sellele eelnevat õpetust eeskätt inimese (reeglina lapsena ristitu) õpetamise ja kogudusega tihedamalt liitmisena, samuti tema kinnitamisena Püha Vaimu andidega kristlikuks eluks ja temapoolse tahteavaldusena elada kristlasena ja kiriku liikmena.

Konfirmatsiooni ei nähta alati armulaual osalemise eeltingimusena - seda inimeste puhul, kes on lapsena ristitud ja pole veel saavutanud leerivanust (15-21 a). Üldiselt ollakse seisukohal, et armulaual võiksid osaleda ristitud lapsed koos oma vanematega tingimusel, et lapsed oskavad teha vahet tavalisel leival ja Kristuse Ihul - soovitav on sel puhul siiski näiteks pühapäevakoolis saadav ettevalmistus esimeseks armulauaks, nagu on tavaks roomakatoliku kirikus. Idakirikus küll saavad armulauast osa ka imikud.

Kui inimene on leerieast välja kasvanud ja siiski konfirmeerimata jäänud, siis vaatamata sellele, et ta on lapsena ristitud, on tema side kirikuga katkenud. Kahtlemata ei saa üksüheselt samastada inimese sidet kirikuga ja Jumalaga, kuid kristlaseks olemise ja Jumala tahte järgi elamise juurde kuulub kahtlemata ka koguduse osadus. Selleks, et oma osadust kogudusega taastada, ei piisa ainult sellest, et inimene mõne aja möödudes taas kirikusse tuleb - vajalik on vestlus koguduse vaimulikuga ja soovitavalt avalik liitumine kogudusega.

Armulaud on kahtlemata eeskätt inimese ühendus Jumalaga, kuid tegemist on ka koguduse ühise armastussöömaajaga ja seetõttu on armulaud mõeldud koguduseliikmetele. See ei tähenda muidugi, et mõne Tallinna koguduse liige ei tohiks näiteks Hiiumaal armulaual käia, samuti on sõlmitud lepinguid paljude teiste kirikutega, millega Eesti Kirikul on armulauaosadus. Püha Paulus kirjutab armulauast nõnda (1Kr 10,16-17): "Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast." Niisiis on ühine armulaual osalemine ka väline märk osalejate ühisest usust ja kokkukuuluvusest ühes kirikus ja koguduses.

Koguduse liikmeks olemisel on meie kirikus järgmised tingimused: inimene peab olema ristitud ja konfirmeeritud, tasuma kord aastas koguduse liikmemaksu (kui ta ei ole sellest vabastatud) ja käima vähemalt kord aastas armulaual. Kuna armulaud on olemuslikult seotud pihiga, siis võiks inimene käia vähemalt kord aastas ka pihil - olgu siis oma koguduse või mõne teise vaimuliku juures.

Konkreetse juhtumi puhul on muidugi koguduse vaimuliku reaktsioon kahetsusväärne, sest kantsel ei ole paik, kust inimesi personaalselt noomida või manitseda. Iga armulauda pühitsev ja jagav vaimulik vastutab isiklikult selle eest, kellele ta armulauda annab, ja kui ta ei ole kindel, kas tegemist on ristitud ja kogudusse kuuluva inimesega, tuleb seda delikaatselt selgitada.

Minu soovitus küsijale: püüda saada üle ebakindlusest või (juhul, kui seda on) solvumisest ja leida võimalus kogudusega liitumiseks. Eri kogudustes võib see toimuda erinevalt, kuid igal juhul on vajalik võtta ühendust koguduse vaimulikuga ning ennast tema abiga kogudusega liitumiseks ette valmistada. Seni aga võib jumalateenistuse ajal siiski koos teiste armulaualistega altari ette minna ning armulauda jagavalt vaimulikult õnnistust paluda. Selleks tuleb talle muidugi märku anda, et Te ei saa armulauda vastu võtta. Kuna armulaud tähendab Kristuse kohalolekut ka ilma, et inimene seda isiklikult oma suu kaudu vastu võtaks, ei maksa seda õnnistust vähetähtsaks pidada ega ära põlata.

Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
00.00.0000

�les üles