« tagasi

Moraaliküsimused


Mida võib teha abielus olles oma abikaasaga voodis, et see ei oleks loomalik või ebamoraalne? No nt kas kristlane võib teha suuseksi, käsitööd ja muid asju...

Mis võib kihluse ajal teha, kui veel pole abielus? No nt ma ei kaota ju oma süütust kui ma rahuldan teda oma käega või suuga, aga ennast täielikult talle enne abiellumist ei anna? Kas mittekristlasega abiellumine on patt? Kas eneserahuldamine on patt?

Soovitan kõigepealt lugeda läbi seksuaalsuhete, sh. abielueelsete seksuaalsuhete ning abielu (ka kristlase ja mittekristlase vahelise abielu) kohta öeldu järgmistes vastustes:
http://www.eelk.ee/eelk_vastused/v_vastus.php?id=17 http://www.eelk.ee/eelk_vastused/v_vastus.php?id=39

Nüüd aga konkreetsete küsimuste juurde.

Kuna seksuaalsus ja seksuaalne nauding on Jumala kingitus inimesele, tohib inimene enesestmõistetavalt seda kasutada ja sellest rõõmu tunda. Siiski tuleb pidada meeles, et seksuaalsus kuulub armastuse juurde ja peab seega olema suunatud mitte ainult isiklike naudingute otsimisele, vaid pigem oma armastatule, oma abikaasale naudingu valmistamisele.

Eneserahuldamine sellele tingimusele ei vasta ja on mitte niivõrd armastuse, kuivõrd isekuse või enesearmastuse väljendus, tuues endaga tihtipeale kaasa ka negatiivseid mõjusid abielusuhetele (kui näiteks üks abielupool tegeleb regulaarselt eneserahuldamisega ja jätab seetõttu hooletusse oma abikaasa, kes pigem tema õrnust ja hellitusi vajaks).

Seksuaalsuse lahutamatu osa on soojätkamine ja seepärast kuuluvad seksuaalsuhted piibelliku arusaama järgi abielu juurde. Ka oma partneri rahuldamine käega või suuga on seksuaalakt ja väljendab taolist andumust teisele inimesele, mille täiuslikuks vormiks ja paigaks on abielu. Ei ole õige arutleda selle üle, kuhumaani võib minna, et tegemist ei oleks veel patuga: Jumal ei ole seksuaalsust inimesele kinkinud mitte patuks, vaid rõõmuks. Kui kaks inimest on valmis teineteisele taolisel viisil anduma, peavad nad olema valmis võtma ka vastutust ja sõlmima abielu - seda enam, et tegemist ei ole vastutusega mitte ainult teineteise, vaid ka nende eest, kes võivad selle seksuaalsuhte tulemusena sündida - ja keda ei tohiks mingil juhul sünniõigusest ilma jätta. Samuti vastutavad inimesed oma seksuaalsuse õigesti kasutamise eest Jumala ees, kes on neile seksuaalsuse kinkinud.

Kui inimesed tunnevad, et nad ei ole abieluks veel valmis ja tahavad pigem oodata, siis tasuks oodata ka sellega, milles väljendub kõige täiuslikumalt kahe inimese armastus ja ühekssaamine.

Mis puutub aga seksuaalsuse väljendusvormidesse ja erinevatesse naudingutesse, mida kaks inimest teineteisele saavad pakkuda, siis siin tuleb ilmselt usaldada armastust, mille Jumal inimesele kingib. Kui me tahame tõeliselt oma abikaasat rõõmustada ja hellitada ning talle naudingut valmistada, küllap siis ei ole tarvis pingsalt arutleda, mis on lubatud ja mis mitte. Taas on peaasi, et eesmärgiks ei ole mitte enese, vaid teise rahuldamine; et inimest inspireerivaks jõuks ka seksuaalelus ei oleks mitte isekus ega enesearmastus, vaid armastus selle inimese vastu, kelle Jumal on talle kinkinud, et temaga kogu oma elu jagada.

Enn Auksmann
22.11.2006

�les üles